Nagu täiskasvanutel, nii esinevad ka lastel meeleolumuutused. Ometi pole paanikaks põhjust, kui järeltulija muutub aeg-ajalt rõõmutuks ning keeldub söögist - see pole veel depressioon. Tavaliselt on ta juba järgmisel päeval taas reibas ja rõõmus.

Kui aga laps on allasurutud meeleolus olnud rohkem kui nädala, tuleks teda tähelepanelikumalt jälgima hakata. Peab arvesse võtma, et väikesed lapsed ei kurda tavaliselt halva tuju üle, kuna nad pole võimelised oma seisundit hindama. Nende melanhooliast saab aimu vaid kõrvaliste tunnuste järgi: isupuudus või hoopiski suur söögiisu, unetus või pidev unisus, nõrkus, liigutuste aeglus, apaatia, väsimus. Kui laps käib koolis, langeb lisaks ülalloetletule ka õppeedukus - ta ei suuda tunnis keskenduda ega materjali meelde jätta. Ta muutub kinniseks ning keskendub oma isiklikele sisemistele üleelamistele - sõbrad, mängud ning endised hobid teda enam ei huvita.

Otsigem põhjusi

Mõned inimesed on sünnist saadik "programmeeritud" depressioonile - põhjuseks on sünnipärased biokeemilised muudatused ajus ning pärilikud eeldused. Eksisteerib isegi selline ebaharilik versioon nagu kutsuks depressiooni esile viirus.

Mis puutub aga temperamenti, siis enamasti on depressioonile vastuvõtlikumad melanhoolikud. Nad on liialt haavatavad ja tundlikud. Sellepärast peavad noore melanhooliku vanemad õpetama talle, et ta kõike liiga südamesse ei võtaks. Kasulik oleks õppida sangviinikutelt - nendel on olemas hea vahend depressiooni vastu, see on huumor ja optimism.

Peale bioloogiliste põhjuste on olemas ka teisi põhjusi, mille tagajärjel lapse tuju langeb:

- Last ümbritsevate inimeste sünge hingeline seisund
On tõestatud , et pikaajaline viibimine ühes ruumis morni inimesega tekitab teistes kerge depressiooni. Laps haarab "pisiku" kas emalt-isalt või vanaemalt-vanaisalt. Sellepärast peab end pingutama - kuigi see pole kerge - et laps ei näeks tujutuid ja morne nägusid.

- Tugevnenud murelikkus
Spetsialistid hindavad seda kui ohutunnet. Laps on hirmul ja mures, kui näiteks haigestub keegi tema lähedastest. Teda tuleks rahustada ning seletada, et haigus möödub ning inimene saab terveks.

Enamus lapsi tunneb muret, kui tal seisab ees lahusolek vanematega. Täiskasvanute lahkumise järel langeb laps depressiooni. Parim väljapääs olukorrast on talle esimesel võimalusel helistada. Paljud vanemad seda ei tee, kartes järeltulijat veel rohkem traumeerida. Lapsel on siiski kindlam tunne, kui ta teab, et vanemad on elus ja terved ning armastavad teda. Nõuanne: väga emotsionaalsetele lastele tuleks aeg-ajalt anda kummelit, südamerohtu ja humalat sisaldavat rahustavat teed. (tee- või supilusikatäis 3 korda päevas) Hästi aitab depressiooni puhul ka viinalille leotis.

- Armastatud inimese kaotus
Näiteks seoses elukoha muutusega peab laps lahkuma armsast vanaemast (naabrist, kasvatajast, sõbrast). See võib põhjustada tõelisi hingepiinu. Püüdke teha kõik, et laps oma armsatega ka suvel sageli kohtuks või vähemalt saaks neile helistada.

Palju keerulisem on last lohutada, kui armastatud inimene on surnud. Lapsega surmast rääkida on väga raske, kuid vajalik. Talle võiks seletada, et lahkunu on nüüd taevas, et tal on seal hea ja rahulik olla, et ta on koos oma sõprade ja sugulastega. Et ta vaatab sealt alla lapse peale ning aitab teda.

- Kibe pettumus
See ei peagi olema midagi globaalset. Laps võib kurvaks muutuda ka siis, kui näiteks planeeritud reis mere äärde ära jääb. Ja kui see juhtub itmel nädalavahetusel järjest … Teda võiks lohutada mingi muu ideega luhtunud reisi asemel.

- Uus lapsehoidja
Sageli otsides uut lapsehoidjat, lähtutakse eelkõige täiskasvanu soovidest ja arvamustest (soliidne tööstaazh, head soovitused jne) See kõik ei pruugi olla garantiiks, et otsitu ka lapsega sobib. Selleks et lapsehoidja "koduseks nuhtluseks" ei saaks, peab kindlaks tegema, kas uus hoidja ka lapsele meeldib. Lõppude lõpuks hakkab just tema - aga mitte täiskasvanud - hoidjaga koos aega veetma.

- Enesega rahulolematus
Kui järeltulijale pidevalt sisendada, et ta on mõistmatu (rumal, inetu, laisk jne), siis lõpuks hakkab ta seda uskuma. Ta hakkab tegelema enesepiitsutamisega. Madal enesehinnang, hirmud ning kompleksid imbuvad sujuvalt ka tema täiskasvanu ellu. Sellepärast ei tohi kunagi last kui isiksust kritiseerida, hukka mõista tuleks vaid tema teod, mis vanemale ei meeldi.

- Vanematepoolne hoolitsuse, tähelepanu ja armastuse puudus
See on asi, mis kõige rohkem lapse hinge haavab. Emotsionaalse võõrdumise tõttu vanematest tunneb ta ennast hüljatuna ning mitte kellelegi vajalikuna. Kõige kurvem on asjaolu, et vanemate selline hoolimatus viib palju raskemate psühholoogiliste häireteni kui seda on depressioon.

Kui on tunda, et laps saab vähese tähelepanu osaliseks, tuleks oma suhted temaga ümber korraldada. Seejuures pole tarvis mänguasjade poode tühjaks osta ega koera majja tuua - see kõik ei asenda järeltulijale oma vanemaid. Ka kõige hõivatum vanem peab leidma aega oma lapsega jalutamiseks, talle muinasjuttude lugemiseks või lihtsalt avameelseteks kõnelusteks.

Märganud lapse juures melanhoolia tunnuseid, peaks selle põhjused usaldusliku jutuajamisega kindlaks tegema, selgitama talle, et jagatud mure on pool muret. Juba Freudi ajal teadsid psühhoanalüütikud, et patsient võib oma üleelamistest ja hirmudest vabaneda, kui ta saab end tühjaks rääkida. Ja kui laps avab oma südame, ei tohi teda katkestada ega tema üle naerda. See, mis tundub tobe ja naljakas täiskasvanule, võib olla väikese inimese jaoks tõeline trauma.

Kahjuks ei suuda vanemad alati võtit oma lapse hinge leida, ega aru saada, mis on järeltulija melanhooliasse viinud. Sellisel juhul peaks psühholoogiga nõu pidama. Mõnikord pole ka ülearune konsulteerida psühhiaatriga - vahel on antidepressandid möödapääsmatud.

Peamine on, et ei tohi kõigel lasta omavoolu minna - depressioon ei kao iseenesest kusagile. Ta võib krooniliseks muutuda ning aegajalt ägeneda.