Idanaabri kirjanduses on viimase kahekümne aasta jooksul toimunud suured muudatused ning lugejani on jõudnud mitmed silmapaistvad kahe põlvkonna loojad. Ühed debüteerisid 1990-ndatel ja teised juba uuel aastatuhandel (nn 00-põlvkond). Milles seisneb nende põlvkondade erinevus?

Kõige olulisem erinevus seisneb mainitud debüütide taustas. 00-põlvkond oli esimene, kes ei tundnud kuigi hästi kirjandust, kellel ei olnud teoreetilist põhja ning puudusid vaimsed mentorid. Tegemist on siis uue kodanluse esindajatega, kelleks on fotograafid, kujundajad, IT-spetsialistid, reklaamiagendid, ajakirjanikud, suhtekorraldajad jne. Need luuletajad puutuvad kirjandusega kokku eelkõige praktikas, üritavad mingil moel (tavaliselt vabavärsis) kirjeldada oma kogemusi ning alles seejärel avastavad kirjandusmaailma, selle suundi ja hääli. 00-põlvkonna tulekuga hakati kirjandusringkondades rääkima “aktuaalsest kunstist”.

1990-ndate põlvkond koges kõige enam ühiskondlikku ebastabiilsust. Autorid proovisid ühildada oma kirjandusteadmisi avanevate teostamisvõimalustega ning seda igasuguste kriiside kiuste. Selle põlvkonna üks autoritest, luuletaja Andrei Sen-Senkov on mingis mõttes ajastule iseloomulik kuju, kellest tasub pikemalt juttu teha.

Arstist luuletaja

Andrei Sen-Senkov (tegelik perekonnanimi Senkov) sündis 1968. aastal TadÏikistani pealinnas Dušanbes. Pärast kooli lõpetamist õppis ta arstiteadust Jaroslavli meditsiinilises instituudis, kust lahkus pediaatri ja nõelterapeudi paberitega. Kuid ta ei saanud pöörduda kodumaale tagasi, sest 1992–1997 toimus TadÏikistanis verine kodusõda. Seepärast kolis Sen-Senkov Venemaale, Voroneži oblastis asuvasse Borisoglebskisse.

Sündmuste keerises olles hakkas noor arst huvi tundma kirjanduse vastu. 1995. aastal ilmus tema esimene raamat “Noorpuu pisara veerel”. Kreutzwald ja Tšehhov, veel ühed arstidest literaadid, ei mõelnud arvatavasti kunagi, et süstide tegemise abil võib leiutada originaalse loomingulise strateegia, jõuda oma loomesüsteemini.

Andrei Sen-Senkov käitub nõnda. Ta rebib kuskilt raamatust või ajakirjast välja terava tsitaadi ning kirjutab sellele kobara-

täie luuleminiatuure juurde, laiendades algallika mõtet, pakkudes omapoolset selgitust või interpretatsiooni, mis kokkuvõttes mõjub impulsina. Sellele lisanduvad abstraktne mõtlemine ja vastav lauseehitus.

Näiteks vaatleb luuletus pealkirjaga “Kolmas sugu: teravate seadmete lohakas kasutamine” Joseph Brodsky salmirida “Mitte kirg, vaid valu määrab sugu” ning pakub luulevormis selgitust sõnadele “valu” ja “kirg”.

Sen-Senkovi järgi on valu “lõike ilmumine / mis hilineb / tera ühe-kahe pöörde võrra / ümber / ilmuva tilga sära”. Ning kirg on autori arvates “liikumissuuna muutmine / mitteparanevas haavas / mis lõpuks edastab selle / milleks haav pidevalt saab”.

Võluv mitmetähenduslikkus

Sellist tehnikat kasutab Sen-Senkov ka oma lühiproosas, fotograafias ning visuaalsetes luuletustes. Kui uurida tema kasutatud tsitaatide pärit-olu, leidub siin kirjandusteoseid maailma eri nurkadest – Kaug-Idast Skandinaaviani, Euroopast Austraaliani. Ka tsiteeritud teosed erinevad žanri ja stiili poolest – muinasjutud ja romaanid, luuletused ja saagad, klassikalised ja modernsed. Tänu sellele on Andrei Sen-Senkovi kohta täheldatud, et ta on üks vähestest Venemaa uuema aja kirjanikest, kes peab järjekindlalt dialoogi maailmakirjandusega, on ühtaegu selle propageerija ja osaline.

Sen-Senkovi plahvatusik metafoorilisus, festivalilik, pidulik, särav mitmetähenduslikkus ilmneb võimsalt tema visuaalsetes luuletustes ehk visuaalides. Siin on olulisel kohal pikk pealkiri, mis võib mõjuda ka iseseisva teosena. Kuid autorile on sellest vähe, ta loob pildi, mis täiendab pealkirja, moodustades sel viisil tervikmetafoori, pikendades mõtterefleksiooni peaaegu lõpmatuseni.

Kõik need retoorilised käigud tõid Andrei Sen-Senkovile intellektuaalse luuletaja kuulsuse, kes töötas välja oma meetodi ja keele, millel on küll mingi side Venemaa klassikalise futurismiga, ent see sugulus pole siiski otsene.

Sen-Senkovi akupunktuursel luulel pole Venemaa kirjanduses eelkäijaid.

2001. aastal kolis Sen-Senkov Borisoglebskist Moskvasse, mistõttu sai tema looming paremaid kirjastamis- ja kajastamisvõimalusi. Praeguseks on Sen-Senkov avaldanud kuus raamatut, mis sisaldavad luulet, visuaale ja lühiproosat. Tema tekste on tõlgitud enam levinud maailma keeltesse ning on avaldatud mitmes tähtsas vene- ja võõrkeelses antoloogias.