Eestivene kirjandus ja eestivene kirjanikud võiksid pakkuda laialdast huvi ühiskonnateadlastele, kes tegelevad eri identiteetide uurimisega. Nad saaksid muu hulgas avastada, et mõned vanema generatsiooni eestivene kirjanikud võivad öelda, et nende kodumaa on vene keel. Samas arvavad nende nooremad kolleegid, et nende kodu on loomulikult Eesti.

Erinevus tuleneb sellest, et ühed inimesed on tulnud Eestisse elama juba väljakujunenud isiksusena, ja teised sündinud ja kasvanud siin ning seetõttu seostavad end eelkõige selle riigiga.

Tegelikkuses tähendab see tihtipeale seda, et vanema generatsiooni literaadid tunnevad sügavuti vene keelt ning noorema generatsiooni eestivene kirjanikud oskavad hästi eesti keelt. Muidugi on see kirjutatud väikse irooniaga, siit ja sealt võib leida erandeid, kuid suund peab enam-vähem paika.

Teoreetiliselt peaks eelnev viitama sellele, et olemasolevatest inimestest saab moodustada mitu tõlkerühma: nooremad literaadid tõlgivad eesti kirjandust, vanemad aga toimetavad valmis saadud venekeelset teksti.

Vene keelde tõlkimine

Viimase viieteistkümne aasta jooksul tõlgitakse eesti kirjandust vene keelde järjest vähem. Sellest on väga kahju kolmel põhjusel: selle aja jooksul on kirjutatud eesti keeles palju suurepäraseid teoseid; Venemaal on püsiv huvi eesti kirjanduse vastu; vene keel on suur keel.

Praegu tegelevad eesti kirjanduse tõlkimisega üksikud fanaatikud, kes on tõelised estofiilid. Tihtipeale teevad nad seda tööd muude tegevuste kõrvalt, tasuta või tagasihoidliku honorari eest. Et asi ei ole korralikult organiseeritud ja tõlkijad-toimetajad ei saa täiel määral keskenduda tööle teksti kallal, siis viimasel ajal on kohati märgata lohakaid tõlketekste, kuigi üldine tase on väga kõrge.

Minu arvates võib kindlalt väita, et praegu on parim aeg eesti kirjanduse vahendamiseks vene keelde, sest on tulnud mitmeid tõlkijaid, kes saavad sellega hakkama, tõlkides otse originaalist, mitte tuimade reaaluste kaudu.

Selge on ka see, et suuremaid projekte (nt eesti uuema luule antoloogia või esinduslik proosakogumik) on võimatu teostada mõnel eraisikul üksi ilma institutsioonilise toetuseta. Keegi peaks ilmutama initsiatiivi, et eesti kirjandus jõuaks venekeelse lugejani.

Ülevaated Venemaa kirjandusest

Eestivene kirjandus võiks reguleerida kogemuste vahetamist kahe riigi vahel mõlemas suunas, s.t tutvustada eestikeelsetele lugejatele ka Venemaa kirjandust. Seda tööd on seni tehtud samuti väga vähe. Tõlgitakse küll menukirjanikke, vahel teatatakse mõne suurema auhinna laureaadist, ent haruharva jõutakse kirjandusteoreetiliste käsitluste või aktuaalsete autoriteni.

Isegi Loomingu ja Vikerkaare lugeja ei suuda nimetada mõnda uuemat Venemaa luuletajat, laiemast publikust rääkimata.

Kultuuril on oma loogika ja inerts, mis sageli läheb administratiivsetest piiridest üle. Kultuur vajab uusi kogemusi, sest õpib ja küpseb nende najal. Venemaa kirjanikud ja mõtlejad on kahtlemata võimelised mitmekesistama Eesti kirjandusmaastikku värskete mõtetega.

See tähendab, et eestivene autorid peaksid olema kursis Venemaa kirjanduses toimuvaga, aga samas peaksid nad tundma, et need teadmised on nõutud.

Eesti venekeelne kirjandus

Kuid eestivene kirjandusel on oma traditsioonid ja olevik. Tartu ülikooli lugupeetud teadlane Sergei Issakov uuris aastakümneid eestivene kirjandust enne Teist maailmasõda. Tolle aja looming on nüüd ajalugu, hinnaline pärand. Päevalehe ajakirjanik Mari Peegel kirjutas Göteborgi raamatumessi kohta: “Mulle oleks meeldinud, kui Mustas Kuubis, eestlaste templilaadses esinduses, oleks olnud müügil vähemalt üks eestivene autori teos või autorite kogumik.” (4.10.2007) Tema arusaamise järgi kõneleks see hoolivusest.

See on sümpaatne ja julge tähelepanek, sest arvatavasti ei peetud siinjuures silmas lihtlabast poliitilist korrektsust.

Eestivene kirjandus kuulub ikkagi eestlastele. Eestivene kirjandus peegeldab kohalike venelaste arusaamasid kirjandusest ja elust. Need arusaamad moodustavad koos eestikeelsete ja miks mitte näiteks võrukeelsete teostega ühise kirjandus- ja mõtteruumi.

Siit jõuame vajaduseni tõlkida eestivenelaste loomingut eesti keelde. Seda tehes saab eesti kirjandus uusi autoreid ja uusi lüürilisi kangelasi. Praegu jäin mõtlema: kui palju on viimaste aastate jooksul eesti ilukirjanduses kujutatud venelasi?

Oma keskus

Kõik need arutelukäigud viivad mõttele, et Eestis leiaks kindlasti rakendust mingisugune struktuur, mis töötaks pidevalt eespool mainitud suundades: tegeleks eesti kirjanduse tõlkimisega, tutvustaks Venemaa kirjandust Eestis, toetaks formaalselt eestivene kirjandust.

Ettepanek on tingitud reaalse olukorra loogikast. Mõte on hea, aga kas liiga suur?