Inimesele on omane hinnata teisi enda järgi. Ma pole kunagi teinud suurt numbrit sellest, et olen venelane. Elades Lõuna-Eestis naudin vastastikust suhtlemist eestikeelsete sõprade ja kolleegidega. Seetõttu on mul raske ette kujutada, et sellised suhted võivad kuskil mujal Eestis olla eksootilised ja ihaldusväärsed.
Aprillisündmuste järel palusid eri väljaanded mul analüüsida eestlaste ja kohalike venelaste suhteid. Üks palve oli näiteks „arutleda Eesti vaimse seisundi üle“ ja olukorda n-ö „diagnoosida“. Ütlesin sellest ettepanekust ära, sest arvan, et ma pole pädev sel teemal sõna võtma. Tahan olla literaat, mitte sotsiaalteadlane, poliitik või mõni muu ühiskonnaekspert.
Metsaülikoolis on au sees reegel, et tõhusama suhtlemise nimel kõnetavad arutelust osavõtjad üksteist sinatades ja nimepidi. Siis saavad kokku ideed, mitte erineva positsiooniga inimesed. Nii korraldajad kui ka osalejad kurtsid, et tublisid venekeelseid Eesti inimesi ei leia ka tulega ja valgel ajal. Sellega võib osaliselt nõustuda. Eriti kultuuri vallas.
Eestikeelne meedia kirjutab küll Moskva filmi-, teatri- ja muusikastaaridest, ent kohalike venekeelsete kultuuritegelasteni jõuab haruharva. Kui palju ütlevad eestikeelsele meediatarbijale sellised nimed nagu Larissa Joonas, Irina Meljakova, P. I. Filimonov, Diana Efendijeva, Deniss Kuzmin? Mainitud autorid on eri põlvkondade luuletajad, kes elavad Eesti eri linnades. Osa neist otsib inspiratsiooni eesti kultuurist, nad on tõlkinud vene keelde eesti luulet – Doris Kareva, Mathura, Kivisildniku, Elo Viidingu, Triin Soometsa, Jürgen Rooste uuemat loomingut.
Praegune olukord on selline, et Venemaal on eestivenelased otsekui eestlased ja Eestis nähakse neis venelasi, s.t nad on igal pool võõrad. Toon näiteks oma kogemuse. Kevadel käis üks soome ajakirjanik Võrus, et teha minuga intervjuu Eesti vene kirjandusest. Vestlus toimus vene keeles, hiljem ilmus Helsingin Sanomates sellest pikem artikkel. Paari päeva pärast avaldati see Eesti Päevalehes rubriigis „Teised meist“.
Kohalikud venelased ei tunne ennast Eestis võõrana, kui eestikeelne meedia kajastab nende tegevust. Needsamad soomlased näitavad head eeskuju sellega, et peavad lugu soomerootslaste kirjandusest. Kultuuris pole etniline kuuluvus määrav, sest kunsti keelel ei ole rahvust.
Ilm täpsemalt