“Haned võlgu” ei ole punkteater, kuigi selle kirjutas punkar Villu Tamme üle kümne aasta tagasi. Villu on ise kümme aastat hiljem ikka veel punkar ja on oma värssnäidendi lavastuses bändiga ka laval.

Jaanika Juhansoni lavastatud tüki keskne teema on piiride ületamine. Kuidas see täpselt näidendi tekstis väljendub, on üsna raske kirjeldada, pigem iseloomustab teksti ülesehitust piiritus. 90-ndate keskpaigas üsna vaba käega ja selgelt Villu Tamme käekirjaga kirjutatud näidendis figureerivad sulepeaministrid, kantpead, LSD-lembesed homod ja tsirkusekassid-haned.

Vormi ja elu annavad neile tegelastele Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia seitsmenda lennu teatritudengid Anatoli Tafitšuk, Marilyn Jurman, Johannes Veski, Merilin Kirbits, Maarika Mesipuu, Mairi Jõgi, Natali Lohk, Taavi Lepik ja Rauno Kaibiainen. Lisaks sama kooli lõpetanud Kaili Viidas Endla teatrist ning koreograafid-tantsijad Päär Pärenson (Def Räädu) ja Ajjar Ausma.

Just näitlejate kaudu saab piiride otsimine tähenduse, sest sellega tegelevad just eelkõige noored näitlejad, mitte nende kehastatud tegelased. Lavastuse rütm on kohati kõikuv ja dis-orienteeriv, üksteisele järgnevad stseenid ei suuda teineteist alati toetada (õnneks aitab neid siduda Villu Tamme / JMKE&JOC muusikapalad). See puudus jääb kolmetunnise (!) etenduse puhul küll kohati silma, ent lahustub üldplaanis. Samas on suurepäraselt lahendatud rolle, stseene ning vastupandamatult töötavat koomikat.

Korraks peatatakse narratiiv, näitleja astub rollist välja või siis teise rolli, mis ei ole seotud otseselt laval toimuvaga. Esitab pihtimusliku monoloogi. Õhku jääb küsimus, kui palju publik leiab selle pihtimusega kontakti, kuidas reageerib, aga tüki “Haned võlgu” puhul seda vastust ehk ei oodatagi, sest see on näitleja enda piiride otsimine endas.

Kõigil neil lavastuse konarustel ei ole aga nagunii suurt tähendust. Või täpsemini, nad käivadki piiride otsimise juurde, on kohustuslik osa sellest. Kindla peale mängimine ei olegi justkui päris mäng ja tundub, et Viljandis, kus Panso vari nii aukartustäratavalt ei kõrgu, on rohkem ruumi ebakindlusele ja sellest ülesaamisele otsingulisemate teede kaudu kui pealinnas.

Viimaks võib minna korraks tagasi 1995. aastasse, mil tüki “Haned võlgu” lavastamine tuli väidetavalt arutusele ka Draamateatri loomingulises kollektiivis. Aga toonased tipptegijad, näiteks legendaarne Jüri Krjukov, arvasid, et see pole ikka päris sobiv materjal. Võib-olla polnudki, aga Von Krahlis Teatrilabori egiidi all mängivale trupile istub see päris kenasti.

Trüki

Saada