Veel praegugi on osa ühiskonnast tundlik mis tahes piirangute suhtes, nähes riiki kui autoritaarset freudistlikku Isa. Pole juhus, et Ukraina oranž revolutsioon ja Eesti aprillisündmused tõid tänavatele peamiselt noori inimesi. Ju on kõikides sotsiaalsetes protestiaktsioonides ja revolutsioonides mässavat teismelist.

Koos uue ümberjagamisega, majandusliku kihistumisega ja uute sotsiaalsete hierarhiate kinnistumisega tuli teadmine, et ka uues ühiskonnas kehtivad ahistavad sotsiaal-majanduslikud piirangud, mida pole võimalik vaidlustada, sest ideoloogia on õige. Aga inimene kohaneb. Tundub, et Eestis lepiti üsna kiiresti teadmisega, et kõik asjad paneb paika raha. Selle leppimise taustal on isegi pisut ootamatu, et teatud hetkel kerkisid esile eetika-, kõrgemate väärtuste, sotsiaalse õigluse ja korruptsiooni-teema ja et päevakorras on ka “madalama taseme” reeglid ja piirangud. Võib isegi väita, et sellega on kahtluse alla pandud kaua pühaduseks peetud turuloogika ja et ühiskond igatseb tagasi kaotsi läinud isaautoriteeti.

Ühiskonna mentaalsus on võimas ja keeruline asi, raske arvata, miks äkki ilmus meediasse eetikateema, miks tulid areenile “äraostmatud”, miks läks edukalt “laulva revolutsiooni” korduslavastus, miks näitavad rahvaküsitlused, et inimesed toetavad piiranguid nii mõneski olmeküsimuses. Ehk võitis terve mõistus, mis ütles, et vabadus on tore ja kapitalism on kapitalism, mida ei tasu demoniseerida ega sakraliseerida, aga elus on asju, mille puhul kehtivad teised reeglid.

Ehk oli põhjuseks tõsiasi, et julge hundi stiil ja sulle-mulle-mõtlemine hakkasid juba liiga rängalt õõnestama poliitika enda mängureegleid. Ehk olidki kõige taga lihtlabased poliittehnoloogiad, eesmärgiks positsioonide ümberjagamine. Igal juhul lõppes protsess, mis algas arutlustega sotsiaalse õiguse ja õigluse, korruptsiooni, eetika ja “kommarite” pattude teemal, noorte vene mürgeldajate tänavaposti külge aheldamisega, ja selles nähakse märki konservatiivsuse võidukäigust. Kas see ikka on nii?

Saagem kui lapsukesed

Mõtteline telg, mis läbib konservatiivide ja liberaalide dialoogi, on küsimus selle kohta, kas riik peab käsitlema kodanikku kui isalikku hooldust vajavat last või kui täiskasvanut. Liberaalne mõte näeb igas kodanikus “isereguleeruvat” ideaalset täiskasvanut, kelle väärtuse ainus kriteerium on tema vaba tahe. Liberaalide vaba tahe on samasugune püha lehm nagu äärmuskonservatiivide “ülevalt antud” hierarhiad. Kui esimesed eitavad hierarhiaid, siis teised sakraliseerivad neid tões ja vaimus. Kui esimesed kindlustavad infantiilsete rullnokkade võimutsemise, siis teised soovitavad: “saagem kui lapsukesed” ja “andkem kõik Isa hoolde”. Kui paduliberaalid jätavad inimese üksi nii nooruse lolluse kui ka vanaduse muredega, siis padukonservatiivid suruvad ta veel ka käsiteldamatu isaautoriteediga põlvili.

Isaautoriteedi teemal on Eestis pikk lugu. Selle ühes otsas on Edgar Savisaare hiigelsuurtest valimisplakatitest kõnelevad ajaleheartiklid, teises otsas presidendikõnede pühalik lugemine ja tõlgendamine ning kiriku kleepumine riigivõimu külge. Peab põdema tõelist liberalistlikku kanapimedust, et mitte tunnistada kahte tõsiasja: esiteks, ühiskondlikud hierarhiad ja erinevused on olemas – inimesed erinevad üksteisest tervise, võimete, sotsiaalse küpsuse ja konkurentsivõime poolest; teiseks, võim peab olema tõeliselt, sisuliselt autoriteetne.

Paraku tähendab juurdunud kujutlus kodanikust kui ideaalsest täiskasvanust seda, et samal ajal kui tänavatel lehvitavad lippe teismeea kompleksides “ahistatud” seksuaalvähemused, puudub ühiskonnal huvi ja võimalusedki kaitsta infantiilse “täiskasvanu” eest alkohoolikute peredes kasvavaid lapsi või roolijoodiku eest juhuslikku teekäijat. Sest nii seksuaalsusega liputajas kui ka joodikus kehastub liberalistlik pühadus – õigus vabale enesemääratlusele, mille vaidlustaja saab Kurja Isa sildi. Mis konservatismi võidust siin kõnelda.

Mehi oleks vaja

Liberalistliku rullnokluse ideoloogia tulemusena on kõige loomulikum ja universaalsem suhe, milles ühinevad bioloogiline ja sotsiaalne tarkus – isakujus kehastuv vanema ja lapse suhe ning täiskasvanu kujund –, saanud sotsiaalse käitumise tõlgendamise negatiivseks mudeliks, esindades kompleksides teismelise vaatepunkti. Tähendab ju täiskasvanuks olemine vastutuse võtmist ning nende eest hoolitsemist, kes ise veel, enam või põhimõtteliselt ei suuda. See tähendab ka ajuvaba rullnokluse taltsutamist. Ja see on tõepoolest universaalne suhe, mis võib ühel hetkel pöörduda – siis, kui vanemad saavad lasteks.

Eesti elu on paradoksaalne: ühest küljest valitseb rullnoklus, kilbiks liberalistlik koll – igas piirangus viirastuv kuri isakuju. Samal ajal on poliitmängudes au sees isaautoriteeti sümboliseeriv presidendiinstitutsioon, mis töötab juba mõnda aega nagu õlitatud masin, vorpides võimumängudes vajalikke poliitilisi maskotte. Kui elus annab tooni rullnoklus, kui isaautoriteedist on saanud poliitika mängukann ja rahvuslikuks prioriteediks on iibeprogramm, siis on midagi väga valesti. Enne kui kutsuda naisi üles lapsi sünnitama, peaks ehk hoopis mehed meesteks saama. Ja on viimane aega, et ühiskonnas saaks võimu Täiskasvanu hääl – et võim on maskuliinne, siis miks mitte täiskasvanud Isa ja Mehe hääl, mitte purjus rollnokkade või seksuaalidentiteedi vaevades kesksoost olendite kriisked.

Ning kui kurja nähtamatu isa asemel on Eesti Vabariigis piisavalt palju tõelisi mehi, kes julgevad vastutada ja suudavad kanda isarolli, siis ehk võiks ka Eesti riigivõimus kehastuda hea ja arukas isa, mitte freudistlik koletis. Siis sünniks ka lapsi. Selline konservatism minule küll meeldiks.