Kuid soov ennast teiste Euroopa rahvastega võrrelda, iha nende sekka kuuluda oli õhus varemgi. Näiteks sedastas Carl Robert Jakobson oma suure mõjuga esimeses isamaakõnes 1868. aastal: „Kui poleks söödikute parved selle [Eesti] muistse valguse paksude pilvedega kinni katnud ja oma teravate küüntega eesti elusoontesse igal pool kui ämblikud kinni hakanud, tõeste, Eestirahvast nimetaks maailm nüüd seesamasuguse auga, nagu ta praegu kõige ausamaid Euroopa rahvaid nimetab!“